ENEV on suunanud küttesüsteemide energiasäästliiku käitamist tugevamini teadlikkusse, nii et muutunud on ka küttekatelde minimeritud energiakulu ja kahjulike ainete emissiooni direktiivid. Uus modifitseeritud VDI 2035 leht 1 nõuab, et viimasel ajal tuleb rakendada alla 50 kW küttesüsteemides meetmeid lubjaladestuste vältimiseks küttekontuuris.

Alati, kui regionaalne vee karedusaste ületab allpool nimettaud tabelis nimetatud väärtuse, tuleb rakendada meetmeid. Kui spetsiifiline süsteemi ruumala katlavõimsuse kW kohta peaks olema >20 l/kW, siis tuleb arvestada järgmist kõrgemat gruppi. Kui ületatakse 50 l/kW, siis tuleb põhimõtteliselt pehmendada kuni ~ 0°dH.

Pehmendamine on kõige kindlam meede lubja tekke vältimiseks, kuna lupja moodustav kaltsium eemaldatakse pehmendamisel veest. Lisaks sellele on pehmendamine ioonvahetusvaigu abil tunnustatud tehnika ja miljoneid kordi ära proovitud. Ca- ja Mg- ioonidega vesi juhitakse üle tehisvaigu, mis on varustatud Na-ioonidega ning Ca- ja Mg-ioonid asendatakse Na-ioonidega.

Pehmendamise kõrval eksisteerivad veel järgmised alternatiivid: Kareduse stabiliseerimine, kareduse langetamine ja täielik soolatustamine. Kareduse stabiliseerimine ja kareduse vähendamine saavutatakse fosfaatide või teiste keemiliste ainete juurdelisamise teel. Ala- või üledoseerimise oht muudab meetodi rünnatavaks. Füüsikalist veetöötlust teostatakse magnetväljadega, mis peavad moodustama lubjakristalle, mis ei pea tekitama kõvasid pealispindu. Selle meetodi tõhusust ei ole seni veel veenvalt tõestatud. Täielik soolatustamine kõrvaldab kõik soolad (Mg, Ca, Na...) veest ja elimineerib sellega ka kaltsiumi (Ca) probleemi. Siiski muudetakse täieliku soolatustamisega pH-väärtust, nii et vett tuleb leeliseliste ainetega neutraliseerida (st suur halduskulu).

Reflex Fillsoft on lihtsalt konstrueeritud ioonvaheti, mis pehmendab küttsüsteemi täite- ja lisavett. Küünalfiltrikorpusesse paigaldatakse padrun, mis on täidetud ioonvahetusvaiguga. Fillsoft paigaldatakse süsteemieraldi (nt Fillset) taha. Küünalfiltri kaudu toimub esma- ja järeltäitmine. Pehme vesi voolab küttesüsteemi. Veearvesti registreerib võetud pehme vee koguse ja näitab käitajale, millal tuleb padrun vahetada. Kasutatud padrun käideldakse olmejäätmete hulgas ja paigaldatakse uus padrun.

Kuni umbes 1500 l süsteemimahuga süsteemide emakordne täitmine võib toimuda 'fillsofti' abil. Selleks tuleb olenevalt karedusastmest paigaldada täiendav arv esmatäitmise padruneid (vt kasutusjuhend).

Ioonvahetusega pehmendamisel asendatakse kaltsiumi ioonid vees naatriumi ioonidega, nii et soolasisaldus ja koos sellega elektrijuhtivus ´fillsofti´ abil ei muutu. Pehmendatud vesi si suurenda ka vee korrosioonivõimet.

Suhteliselt soodsa hinnaga uute padrunite tõttu regeneratsioon ei tasu end ära. Logistikakulud (saatmine, väline regeneratsioon, pakend) ületavad uue padruni maksumust. Kasutatud padrunite jäätmekäitlus olmejäätmetena on täielikult probleemivaba.

Kord juba pehmendatud vesi muutub uuesti karedaks, kui see jääb ioonvahetisse pikemaks ajaks. Sel põhjusel valitakse minimaalse veesisaldusega padrunid, nii et isegi järeltoitevee pikemate seisuaegade korral ´fillsoftis´ juhitakse süsteemi ainult väikseimad „karedad“ veekogused.

Pehmendamine
Klassikaline pehmendamine realiseeritakse Na-ioonvahetite abil. Sealjuures asendatakse karedust tekitavad Ca- ja Mg-ioonid Na-ioonidega. Täiendavalt sellele vee keemiat ei puudutata. Elektrijuhtivus ja pH-väärtus jäävad muutumatuks, nii et vee konditsioneerimiseks ei ole täiendavad meetmed vajalikud.

Lisaks sellele eksisteerivad H+-ioonvahetid, mis ei vaheta katioone (kaltsium ja magneesium) naatriumi ioonide vaid vesiniku vastu. Vesiniku ioonid tekitavad vesinikuprootronite paljunemise ja sellega vältimatult (vt pH-väärtuse definitsioon) pH-väärtuse nihkumise happelisse piirkonda. Leelisesliste lisandite lisamine on siin tingimata vajalik.

Dekarboniseerimine
Pehmendamisel eemaldatakse karbonaatkaredus (st karedus, mis tekib lubja kujul küttesüsteemis) ja hüdrogeenkarbonaat (HCO3-) ioonivahetuse põhimõttel joogiveest. Kuna hüdrogeenkarbonaat määrab oluliselt vee puhversüsteemi (niisiis mil määral mõjuvad väikesed happe- või aluselisandid pH-väärtusele), on hüdrogeenkarbonaadi eemaldamine reeglina seotud täiendavate vee konditsioneerimismeetoditega.

Täielik soolatustamine
Kui täielik soolatustamine teostatakse seguioonvahetiga, kehtivad ülalnimetatud mõjud adekvaatselt. Vett juhitakse sealjuures üle tugevalt happelise ja tugevalt aluselise ioonvaigu, mis filtreerib katioonid (Ca, Na, Mg; jne) ja anioonid (Cl, HCO3, jne) välja ja vahetab need H+ ja OH- ioonidega. Kuna sellega eemaldatakse ka hüdrogeenkarbonaat (anioonvahetis) veest, puudub siin omakorda puhvermõju happe/alusemõjude vastu, nii et täiendavad töötlused on pärast täielikku soolatustamist tingimata vajalik. Täieliku soolatustamise eelis on kõikide soolade eemaldamine, nii et elektrijuhtivus läheneb nullile. Sellega saab küttevees tolereerida suuremaid hapnikusisaldusi. Soolade täielik eemaldamine küttesüsteemides ei ole siiski mitte ühegi standardi või eeskirjaga nõutud.

Kokkuvõte:
Naatriumioonvaheti korral, mida klasutatakse ka 'fillsoftis', asendatakse katioonid (Ca ja Mg) Na-ga. Sellega jääb soolasisaldus muutumatuks, aga ka pH-väärtus ei muutunii et täiendavate meetmete rakendamine neutraliseerimiseks - tingitud pehmendamisest - ei ole vajalikud. Tsitaat Buderuse küttetehnika käsiraamatust (väljaanne 2002)

Tihti veel kohatav arvamus, mille järgi pehmendatud vett (märkus: naatriumioonvaheti abil) tuleb selle oletatava „agressiivsuse“ tõttu kemikaalidega täiendavalt töödelda, ei ole põhjendatud.

Kivi tekkimine lubja (kaltsiumkarbonaadi) eemaldamisel võib järgmise võrrandi

Ca(HCO3)2 CaCO3 + CO2 +H20

järgi tekkida alati siis, kui vee soojenemisega kaltsiumhüdrogeenkarbonaat laguneb kaltsiumkarbonaadiks, süsinikdioksiidiks ja veeks. Kaltsiumkarbonaat moodustab tugevad katted katlakivi kujul ja gaas juhitakse nt automaatsete kiirõhutite kaudu süsteemist välja.

Suurenev kivitekke risk on koos ENEV juurutamisega täheldatav küttetehnika samaaegsel arenemisel kompaktsemateks soojusülekandepindadeks. Lisaks sellele viib mitme katlaga süsteemide kasutamise trend sellele, et väikesed katlaseadmed peavad suurte süsteemimahtude soojendamise ajutiselt üle võtma. Katlakivi tekke oht väga kõrgete temperatuuridega komponentidel suureneb sellega.

Ka torustikel esineb lubjaladestuste tõttu oht - aja jooksul - läbimäädu vähenemiseks, nii et rõhukaod ja pumpade energiavajadus suurenevad. Soojendus- ja jahutusprotsessidega süsteemis eraldatakse lubjatükikesed elementidelt ja need võivad reguleerimisentiilides, kaitseventiilides või pumpades tekitada probleeme.

Aktuaalne VDI-direktiiv 2035 leht 1 on sel põhjusel oluliselt teravdanud nõudeid katlakivi tekke vältimiseks ja nõuab täna ka juba „20 kW katlale“ vastavaid meetmeid, kui regionaalne vee karedus ületab 16,8 °dH.

Üha napimate majapidamises kasutatavate rahade tõttu peaks juba energiasäästu aspekt olema pehmendusseadme paigaldamiseks olema piisavaks motivatsiooniks. 1 mm paksune katlakivikiht katlaseinal põhjustab kasuteguri vähenemist umbes 10%. Iga-aastased küttekulude 1000 € korral võib ´fillsofti´ kasutamisel kiiresti amortiseeruda. Pehme vesi soodustab lisaks sellele, et juba moodustunud katlakiviladestused tulevad uuesti lahti kuni lubja ja süsihappegaasi tasakaal on loodud. Potentsiaalsed tagatisnõuded katelde tootjatele on töödeldud vee (VDI 2035 järgi) kergemini realiseeritavad kui ilma selleta, seda enam, et tänapäeval nõutakse igas katla dokumentatsioonis selle direktiivi järgimist ja realiseerimist.